Kristi Mumm: “Eesti kooli edulugu on Eesti õpetaja.”

Sel sügisel läks hooga käima üldhariduskoolide arendusprogramm. Koole toetavad projektis 12 särasilmset mentorit, keda teile lähinädalatel ka tutvustame. Saage tuttavaks – Kristi Mumm!

Kristi Mumm on Tartu Forseliuse Kooli õppejuht. Ta on viimased 5-6 aastat tegelenud oma kooli meeskonnaga ahhaaliku koolimudeli loomise ja juurutamisega. Selle mudeli alla käib näiteks lõimingu- ja valikainetesüsteemi loomine koolis, samuti koostöine ja eluline õppimine ning süsteemne ennastjuhtiva õppija toetamine. Kristile meeldib õppida, õppimisest mõelda ja õppimist uurida, et see oleks õppijate jaoks sisuline ja tähenduslik. Seetõttu on Kristi ka Tartu Ülikooli haridusteaduste doktorant. 

Kuidas jõudsid mentorluse juurde ja mis sind selle juures paelub?

Osalesime paar aastat tagasi oma kooliga Tulevikukooli programmis. Lähenemine, kuidas koolis seatud eesmärkidega tegeleda tõenduspõhiselt ja süsteemselt, meeldis mulle väga. Seal oli meil mentor, kes küsis mõnusalt kriitilisi, kuid edasiviivaid küsimusi ja oli meile kaasteeliseks. Olen alati mõelnud, et Eesti on nii väike, et me peame kooliti rohkem koostööd tegema ja häid praktikaid ning õppimiskohti jagama. Eesti õpilased, need on ju meie kõigi õpilased, ja mulle läheb korda, et koolides oleks fookuses õpilaste õppimise ja arengu süsteemne ja teadlik toetamine. Just mentorlus annab võimaluse olla koolile heaks partneriks oma eesmärkideni liikumisel. Teisalt õpin ma ise sellel teel väga palju. Mind väga paelub see tööprotsess ja eesmärgistatud edasiliikumine igal tasandil: kool liigub ja mina mentorina arenen ja kasvan!

Mida meie üldhariduskoolide arendusprogrammis osalemine sulle siiani andnud on?

Ma reflekteeriksin kahe kogemuse üle. Minu koolile oli Tulevikukooli programmis kui ühes üldhariduskooli arenguprogrammis osalemine väga väärtuslik kogemus! Kuna tegeleme ahhaaliku koolimudeli loomisega, mille aluseks on tõenduspõhine lähenemine, siis tänu kooliarendusprogrammile saime veel enam selgust, kuidas ise oma tegemisi uurida, kuidas süsteemselt ja õpetajaid veel enam kaasavalt muutust läbi viia, ja kuidas üldse läheneda muudatuse sisseviimisele. Praegune arendusprogramm, mille mentoriks ma olen, põhineb samadel alustel. Olen nüüd palju teadlikum, kuidas olla ühele koolile kaasteeliseks, kuidas aidata hoida fookust, kuidas kuulata sügavamalt, kuidas jagada enda kogemust kui ühte paljudest võimalikest variantidest. Põnev on kogemus, kuidas teha koostööd teise mentoriga, kaasata ja olla ise kaasatud. Hindan väga ka tuge Tallinna Ülikoolilt: olen saanud sügavama sissevaate mentori rolli ja ka teadmisi ja oskusi, kuidas leida see tuumteema, millega koolis tegeleda, et toetada õpilaste õppimist ja arengut näiteks disainmõtlemise metoodika kaudu. Kogu võrgustik, mis on nii mentoritest kui ka koolidest tekkinud, on äärmiselt rikastav. 

Millele peaksime üldhariduse kvaliteedikultuuri arendamisel rohkem tähelepanu pöörama?

Mulle tundub, et tegelikult ei ole koolidel alati teadmist ja oskust, kuidas oma rikkalike andmetega tegeleda. Tihti ei ole koolidel ka seda harjumust, et võtta ja vaadata enda andmetesse (nt sisehindamised, riiklikud rahulolu-uuringud), leida sealt see põhifookus ja tegeleda sellega süsteemselt, teadlikult ning tõenduspõhiselt. Tähelepanu peakski rohkem pöörama koolide tõendus- ja teaduspõhisele juhtimisele.

Mis on sinu arvates peamine Eesti kooli edulugu ja miks see nii on? 

Eesti kooli edulugu on Eesti õpetaja! Ja just see õpetaja, kellele läheb korda, kas õpilased õpivad, kuidas nad õpivad ja kuidas tema saab kõige paremini toetada õpilaste õppimist! See õpetaja, kes tahab olla ise iga päev parem, kes usub õpilastesse, sütitab neis usku iseendasse, kes kasvatab inimeseks olemist, oskust ning tahet õppida.