Eesti kõrghariduse peamised valukohad ja arenguvajadused kõrghariduse välishindamise tulemuste põhjal
Eesti kõrgharidusmaastikul palju kõmu tekitanud Gunnar Okki raporti taustal tasuks pilk heita ka Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuuri (EKKA) kõrghariduse välishindamiste tulemustele. Tuleb tunnistada, et nii mõneski punktis ühtivad välisekspertide antud hinnangud Okki raporti ettepanekutega.
Samas ei näe EKKA, mis kuulub alates 2013. aastast Euroopa kvaliteediagentuuride registrisse (EQAR), tarvidust käivitada uut rahvusvahelise välishindamise ringi, kuivõrd sõltumatu rahvusvaheline kõrghariduse ja teaduse hindamine on toimunud Eestis järjepidevalt alates 1997. aastast. Pigem tuleks seniste hindamiste tulemusi sisukamalt ja tõhusamalt rakendada ja seda nii kõrgkoolide, Haridus- ja Teadusministeeriumi kui ka riigi tasandil.
Kuni 2009. aastani akrediteerisid välisekspertidest koosnevad komisjonid kõiki õppekavu vähemalt iga 7 aasta järel ning alates 2011. aastast peavad kõik kõrgkoolid läbima institutsionaalse akrediteerimise (vt hindamistulemusi siit). Lisaks hindavad välisekspertidest koosnevad komisjonid vähemalt iga 7 aasta järel ka kõiki õppekavagruppe (hindamistulemusi näed siit). Hindamistulemused – nii ekspertaruanded kui hindamisnõukogu otsused – koos peamiste probleemvaldkondade loeteluga, on avalikkusele kättesaadavad EKKA andmebaasis.
Toetudes senistele EKKA hindamistulemustele toome välja 8 kõige olulisemat tegevussuunda Eesti kõrghariduses:
1) Eesti kõrghariduse lähiaastail saab olema killustatuse vähendamine ning oma tegevuste fokuseerimine. Kõrghariduse ekspansiivse arengu periood on Eestis möödas, ümberorienteerumine intensiivsele arengule on aga paraku vaevarikas ja valulik ning nõuab kõrgkoolide kui ka kõrghariduse valdkonna juhtimisel julgust võtta vastu ebapopulaarseid otsuseid. Tuleb määratleda prioriteedid ning suunata ressursid nende arendamisse nii kõrghariduses kui teaduses, selmet iga hinna eest olemasolevat säilitada.
Killustatus on märksõna, mis sobib iseloomustama kõrgharidust nii ülikoolide kui kogu kõrgharidusvaldkonna kontekstis. Tallinna Ülikool ja Tartu Ülikool on juba asunud struktuure koondama ja liitma ning eeldatavasti jõutakse ka sisulise konsolideerimiseni. Kogu selle protsessi kiirendamiseks on Haridus- ja Teadusministeeriumil olemas ka vastav instrument, kuid mida ei ole seni veel täiel määral kasutatud. Selleks instrumendiks on tegevustoetus, mida peaks Haridus- ja Teadusministeerium kõrgkoolide juhtimisel sihipärasemalt ja süsteemsemalt kasutama (vt ka punkt 7).
2) Miljonilise elanikkonnaga väikeriik ei suuda tagada kõrgtasemel õppe- ja teadustööd kõikides valdkondades, mistõttu on vajalik vähendada Eestis õpetatavate erialade hulka. Sulgeda tuleks õppekavad, millel õppivate üliõpilaste arv jääb allapoole majandamispiiri ja/või puudub kriitiline mass heal tasemel õppejõude. Informatsioon selle kohta on Eestis olemas, mistõttu puudub vajadus täiendavaks sõltumatuks välishindamiseks. Erialade kaalumisel tuleb arvestada õppekohtade kulukuse määra ning majanduslikku otstarbekust õpetamaks neid erialasid kindlasti Eestis või mitmes kohalikus kõrgkoolis. Hea näide tarkadest valikutest on Soome otsus mitte koolitada ise veterinaare, vaid saata nad õppima Eestisse.
3) Vajalik on investeerida täiendavaid ressursse Eesti ühiskonna jaoks oluliste õppe- ja teadussuundade arendamisse seal, kus meil napib tasemel õppejõude ja/või üliõpilasi. Nii näiteks on õpetajakoolitus ja kasvatusteadus valdkond, mille arendamiseks (ja atraktiivsuse tõstmiseks) on vajalik nii välisõppejõudude kaasamine, parimate rahvusvaheliste praktikate maaletoomine kui üliõpilaste suunamine väliskõrgkoolidesse, sealjuures rakendades neid pärast lõpetamist Eesti hariduse edendamise hüvanguks. Eesti elukestva õppe strateegia eesmärkide elluviimiseks plaanitud programmides on need tugimeetmed osaliselt kavandatud, kuid nende rõhuasetus peaks oluliselt enam olema väliskompetentsi maaletoomisel ning vähem lisaressursside ümberjagamisel kohalike tegijate vahel. Õpinguteks välisülikoolides on Eestis olemas mitmeid võimalusi – Noore õpetlase stipendium, Kristjan Jaagu stipendium, lisaks mitmed võimalused EL tõukevahendite toel. Samas on hetkel võimalik välisülikoolis magistriõppes õppimiseks stipendiumi taotleda ainult teiseks õppeaastaks, mis ei ole kindlasti mõistlik, sest konkreetne eriala (ametiala) valik tehakse reeglina just magistriõppesse astudes.
Pigem tuleks üle vaadata riiklikest vahenditest toetatavate erialade hulk ning lähtuda sellest, millistes õppe- ja teadussuundades on eelkõige lisakompetentsi vaja. Kuna praegu on taotluste hindamise peamine kriteerium nende kvaliteet (senine uurimistöö, uurimisteema valiku põhjendus jms), siis on reaalne oht, et sõelale jäävad taotlused erialadel, mille tasemega Eestis probleeme ei ole ja/või ei ole tegu riiklike prioriteetidega (näiteks aastatel 2012-2015 3 doktoranti antropoloogias, 2 filosoofias, 2 õigusteaduses ja 2 arheoloogias).
4) Keskenduda nii kõrghariduses kui teaduses kvantiteedi asemel kvaliteedile: määrav ei ole mitte niivõrd kõrgetasemeliste publikatsioonide arv, kuivõrd publikatsioonide rahvusvaheline mõjusus ning teadustegevuse suurem sidusus ühiskonna ja (globaalse) ettevõtluse vajadustega; kõrghariduses tuleb väljundi kvaliteedi tagamiseks (ja väljalangevuse vähendamiseks) tegelda enam sisendi kvaliteediga – seada vastuvõtulatt kõrgemale praegusest. Välisekspertide hinnangul ei ole õpingud Eesti ülikoolis tudengitele piisavaks väljakutseks . Õppejõud tegelevad sageli n-ö „keskmise üliõpilasega“ või kehvemate järeleaitamisega, selle asemel, et diferentseerida õppetööd ning suunata tähelepanu tippude arendamisele.
5) Eesti elukestva õppe strateegias 2020 esimese eesmärgina toodud uus õpikäsitus peab jõudma kõrgharidusse: õppija individuaalsete ja sotsiaalsete oskuste arendamine lähtuvalt tema võimetest; kujundava hindamise rakendamine ning lisaks peaks kasvama kolleegilt õppimise ja meeskonnatöö osakaal. Vajalik on õppejõudude koolitamine välisõppejõudude kaasamisel ning õppejõudude meeskondade õppevisiidid innovaatilise õppimise poolest tuntud välisülikoolidesse.
6) Eesti kõrghariduse jätkusuutlikkuse tagab rahvusvaheline õpikeskkond. Rahvusvaheline mõõde peab olema integreeritud kõikidesse kõrgkooli põhiprotsessidesse: sealhulgas ka nendes kõrgkoolides, mis on orienteeritud ainult siseturule. Arendada tuleb töötajate inglise keele oskust; lülitada kõikidesse õppekavadesse ingliskeelseid kursuseid; pakkuda ingliskeelset õpet MA ja PhD tasemel; kutsuda välisõppejõude ning suunata oma õppejõud end väliskõrgkoolide juurde täiendama; kaasata väliskülalisõppejõude lõputööde hindamisse jpm. Tuleb mainida, et kõike seda ositi ka tehakse, kuid üldpilt kõneleb siiski teist keelt.
7) Võimaldada rahvusvahelisel tasemel konkurentsivõimelistele õppejõududele ja teaduritele tulemusliku töö eest väärilist tasu ning tagada õppe- ja teadustöö koormuse mõistlik jagunemine. Õppejõudude ja teadurite too tasustamine tuleb muuta tulemuspõhiseks, arvestades seejuures nii õppe- kui teadustöö kvaliteeti. Tuleb maandada projektipõhise ja seega ebaühtlaselt jaotuva teadusrahastusega kaasnevaid riske (eelkõige) prioriteediks seatud valdkondades, suurendades sealjuures baasfinantseerimise osakaalu vähemalt 50%-le kogu teadusrahastusest.
8) Teaduse ja kõrghariduse rahastamisel lähtuda seatud prioriteetidest ning ülikoolide kui õppe-, teadus- ja arendusasutuste terviklikkusest. Konkurentsivõimeline ülikooliharidus saab olla ainult teaduspõhine. Sestap on otstarbekas integreerida ülikoolidega sõlmitavatesse tulemuslepingutesse ka teadusega seonduvad eesmärgid, indikaatorid ning rahastus. Muutmist vajab kõrghariduse rahastamismudel. Praegune mudel ei sisalda õppija omavastutust ning on orienteeritud kvaliteedi asemel (õpiväljundite kõrge tase) kvantiteedile (ainepunktide hulk).
Alljärgnevalt mõned kommentaarid Gunnar Okki (GO) raporti ettepanekutele, mille rakendamine raportis kirjeldatud viisidel ei ole meie hinnangul otstarbekas.
GO: Koondame Eesti ülikoolide ning teadus- ja arendusasutuste õppe- ja teadustegevuse kahte keskusesse Tallinnas ja ühte keskusesse Tartus.
EKKA: Ülikoolide füüsiline ühendamine ja kahe keskuse tekitamine ei pruugi anda vajalikku efekti. Olulisem on strateegiliste valikute tegemine – mida on mõistlik õpetada siin ja mida mitte, ning arvestada kõrgkoolide rahastamisel nende otsustega. Suurimad muudatused tuleb teha 4 suure ülikooli sees ja nendevahelises tööjaotuses. Riik peaks rakenduskõrgkoolide pidajana esmalt otsustama, milliseid erialasid on Eestis põhjust õpetada rakenduskõrgharidusõppes ning milliste puhul piisab kutseharidusest ja sellele lisanduvast täiend- või töökohapõhisest õppest. Seejärel on põhjust arutleda, kas õppeasutuste liitmine annaks sisulistele muudatustele hoogu või hoopis pärsiks neid, võttes üksiti arvesse kuluefektiivsuse põhimõtet.
GO: Viia läbi sõltumatu rahvusvaheline hindamine, mis käsitleb kõikide Eesti ülikoolide kõikide erialade õpetamise kvaliteedi vastavust tänapäevastele rahvusvahelistele standarditele. Hindamistulemused avalikustada.
EKKA: Sõltumatu rahvusvaheline hindamine toimub Eestis regulaarselt alates 1997. aastast. Vastasel juhul ei oleks Eesti kõrgkoolide diplomid rahvusvaheliselt tunnustatud. Alates 2009. aastast korraldab rahvusvahelist välishindamist Eestis Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuur, mille vastavust Euroopa standarditele ja suunistele kinnitab agentuuri lülitamine Euroopa kvaliteediagentuuride registrisse. Kõik hindamistulemused on avalikustatud EKKA kodulehel. Raportis sisalduvaid soovitusi on välja toonud ka erinevad ekspertkomisjonid. Seega ei ole küsimus mitte vajaduses korraldada välishindamine, vaid seniste hindamistulemuste rakendamises mh juhtumis- ja rahastamisotsuste vastuvõtmisel.
GO: Asendame praeguse tasuta kõrghariduse koolituslepingute süsteemiga.
EKKA: Kõrghariduse rahastamise süsteem Eestis ei ole hetkel mõistlik. Välisekspertidel on selle süsteemi loogikast keeruline aru saada. Eriti hämmastab väliseksperte õppekeele põhine lähenemisviis (täiskoormusega õppimine eesti keeles tasuta). Kõrghariduse rahastamisel aga on kindlasti vajalik õppija „omavastutuse“ sisseseadmine. Millisel kujul täpsemalt, vajab arutelu. Koolituslepingute süsteem võib olla üks lahendus, kuid vajab kindlasti täpsemat lahtikirjutust ja analüüsi lähtuvalt Eesti sotsiaalmajanduslikust kontekstist.
Rahastamisega seonduvalt tasub kaaluda erinevate kõrghariduse ja teaduste rahastamisinstrumentide koondamist ning tervikliku lähenemisviisi rakendamist, seda eelkõige just suurte ülikoolide puhul. Riik rahastab ülikoolide õppe- ja teadustööd erinevate instrumentide kaudu (tulemuslepingud kõrghariduse rahastamiseks, T&A valdkonnas baasfinantseerimine, teaduse infrastruktuuri toetus, rahvusteaduste programmid, rahvusprofessuurid jm). Nii ülikooli kui kõrghariduse ja teaduse valdkonna juhtimise seisukohast oleks otstarbekas need instrumendid koondada.
GO: Moodustada kõikide ülikoolide ühine kinnisvara haldamise ja arendamise ettevõte.
EKKA: Ettepaneku mõte jääb selgusetuks. Ülikoolid on seaduse järgi autonoomsed, mistõttu lasub neil kohustus hallata ja arendada ka nende omandis olevat kinnisvara. Senised hindamistulemused on pigem esile toonud seda, et suured ülikoolid on kinnisvara arendamisel ja haldamisel olnud tõhusad. Probleem on pigem selles, et kohati on Euroopa tõukefondide abiga (ja Eesti riigi heakskiidul) arendatud välja infrastruktuur, mille otstarbekus on küsimärgi all.
GO: Arendada välja kõikide ülikoolide ühtne infotehnoloogiline baas.
EKKA: Seni ei ole riigi tasandil suudetud korralikult tööle saada ka olemasolevaid süsteeme (EHIS, ETIS), nende arendamine on vaevarikas ja aeganõudev. Infotehnoloogiline baas peab arvestama sisuliste vajadustega, need aga on erinevatel (sisulistel) põhjustel erinevates kõrgkoolides erinevad. Kindlasti ei ole mõistlik kavandada ühtset infotehnoloogilist baasi enne struktuursete otsuste vastuvõtmist.
GO: Luua ülikoolide ühine õpetamiskoolituse ja õppejõudude täienduskoolituse keskus.
EKKA: Uue struktuuri loomine ei anna iseenesest mingeid tulemusi. Hajutame sellega niigi nappi oskusteavet. Vastavad keskused on juba olemas Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikoolis juures. Kahel viimasel tõukefondide perioodil on õppejõudude koolitus olnud üks prioriteete. Probleem on selles, et enamjaolt õpetame üksteist, toomata piisavalt sisse väliskompetentsi. Vajalikud on vahendid just väliskoolitajate sissetoomiseks, aga ka õppejõudude meeskondade pikemateks õppevisiitideks parimatesse välisülikoolidesse.
GO: Moodustada ülikoolide ja teadussaavutuste rahvusvaheliseks turundamiseks ühine turundusettevõte ning töötada välja ühine kaubamärk ja turunduskontseptsioon.
EKKA: Kõrghariduse rahvusvaheliseks turundamiseks on ühtne kaubamärk juba loodud – Study in Estonia – , mistõttu ettepaneku sisu jääb arusaamatuks. Alati on võimalik tegevusi tõhustada, kuid just Eesti kõrghariduse rahvusvahelisel turundamisel on saavutatud see, mis puudub kõrghariduse valdkonnas üldiselt – koostöö. Kindlasti tasub kõrghariduse turundamisel rohkem toetuda Eesti teaduse saavutustele, kuid ka see on algaval tõukefondide perioodil juba plaani võetud.
Heli Mattisen, EKKA juhataja