Sisekaitseakadeemia kogemus uue hindamismudeliga

Loo autor: Ingrid Vetka, Sisekaitseakadeemia õppeprorektor

Sisekaitseakadeemia oli teerajaja rollis uuendatud institutsionaalse akrediteerimise (IA) mudeli rakendamisel. Mudeli rakendamine toimus olukorras, kus arutelud HAKA ja kõrgkoolide vahel alles käisid ning põhimõtted ei olnud veel lõplikult kinnitatud, kuid akadeemia oli juba alustanud eneseanalüüsi protsessi. Selline olukord lisas paratamatult teatavat pinget ja ebakindlust. Samas, kui on midagi, milles Sisekaitseakadeemia on end korduvalt tõestanud, siis on see võime keerulistes olukordades keskenduda kõige olulisemale ja hoida selget suunda.

Uuendatud IA mudeli rakendamise võlud ja valud

Praeguse institutsionaalse akrediteerimise mudeli puhul on suurimaks muutuseks liikumine killustunud lähenemiselt terviklikuma ja süsteemsema vaate suunas. Kui varasemalt toimus hindamine eraldiseisvate standardite alusel, siis uues mudelis on need koondatud laiemateks hindamisvaldkondadeks, mille sees on selgemalt sõnastatud kriteeriumid. See toetab arusaama, et kõrgkooli tegevused on omavahel tihedalt seotud ning neid tuleb hinnata tervikuna.

Uus mudel on eneseanalüüsi koostamise vaates kompaktsem ja fokusseeritum, aidates vähendada varasematele lähenemistele omast killustatust. Samas on suurenenud rõhk tõenduspõhisusel – kohustuslike tõendite hulk on kasvanud, mis lisab protsessi vastavushindamise elemente. Seega iseloomustab uut mudelit ühelt poolt sidusam tervikloogika ja selgem struktuur, teisalt aga rangemad nõuded ning suurem rõhk formaalsel tõendamisel. Samal ajal on kehtestatud ka selged mahupiirangud, mistõttu kujunes üheks suurimaks väljakutseks kohustuslike tõendite mahu tasakaalustamine ning avalikes andmebaasides juba olemasolevate, keskselt kogutavate andmete dubleerimise vältimine aruandes.

Samas on institutsionaalne akrediteerimine jätkuvalt suures osas fokusseeritud hinnatava perioodi kirjeldamisele ja analüüsimisele. Seetõttu peab iga kõrgkool ise leidma viisi, kuidas tuua esile ka olulisemad arengud, mis on käivitunud pärast hinnatavat perioodi. Sisekaitseakadeemia näitel on kõrgkool teinud märkimisväärseid arenguhüppeid ning alustanud mitmete oluliste arendusprojektidega just viimastel aastatel, mistõttu oli omajagu nuputamist, kuidas neid IA analüüsis asjakohaselt ja sisuliselt esile tuua. Uus mudel ja juhend seda osa ei reguleeri.

Eelkohtumise kasutegur

Uuendatud IA põhimõtted näevad ette ka hindamiskomisjoni eelkohtumise formaadi. Idee on iseenesest igati põhjendatud ja tervitatav, eeldusel et seda kasutatakse sisuliselt ja eesmärgipäraselt.

Eelkohtumine loob hea võimaluse mitte ainult omavaheliseks tutvumiseks, vaid ka ootuste ja vajaduste täpsustamiseks. Näiteks oleks see sobiv koht, kus komisjon selgitab, milliste teemade osas soovitakse kohtumistel süvendatud käsitlust ning milliseid lisamaterjale on vajalik eelnevalt läbi töötada. See annaks kõrgkoolile võimaluse oma sisendit paremini suunata, ootusi täpsustada ning koondada komisjoni jaoks kõige asjakohasemad materjalid.

Meie kogemuses piirdus eelkohtumine peamiselt omavahelise tutvumisega ning sisulised täpsustused – sh lisamaterjalide vajadus – jäid kohtumise järgsesse aega. Selgem fookus ja teadlikum sisustamine mõlemalt poolt aitaksid eelkohtumisel paremini täita oma eesmärki ning toetada sisulisemalt järgnevat hindamiskülastust.

Hindamiskülastuse kogemus

Eriti väärtuslikuks osutus vestlusrühmade moodustamine hindamiskriteeriumite, mitte sihtrühmade alusel. See võimaldas ühes arutelus kokku tuua näiteks õppekavajuhid, tööandjate esindajad ja vilistlased, luues sisuliselt rikkalikuma ja mitmekülgsema arutelu.

Sisekaitseakadeemiat külastanud hindamiskomisjoni puhul väärib esiletoomist ka osapoolte lai kaasamine – kohtuti ligikaudu 75 kolleegiga, sealhulgas õppuritega, keda akadeemias käsitletakse samuti kolleegidena. Vestluste õhkkond oli sõbralik ja toetav ning ei tekkinud kordagi ülekuulamise või pelgalt faktide kontrollimise tunnet. Komisjon soodustas, et osalejad saaksid avada teemasid oma kogemustest lähtuvalt. Samas sõltub vestluste sisuline kvaliteet suuresti komisjoni modereerimisoskusest. Meie kogemuses jäi mõnevõrra vajaka vestluste fookusest ja ajakasutusest – kõigil osalejatel ei olnud alati võimalik sõna saada ning arutelud ei keskendunud järjepidevalt kõige olulisematele teemadele.

Kuna Sisekaitseakadeemia korraldab õpet viies asukohas, pakkusime komisjoni liikmetele võimalust külastada ka Narva õppekeskust ning tutvuda selle piirkonna võimalustega õppe- ja teadustegevuse toetamisel. Osa komisjoni liikmetest kasutas seda võimalust ning hindamiskülastus toimus osaliselt hübriidkohtumiste vormis, mis andis komisjonile laiemat ja mitmekülgsemat vaadet kõrgkooli töö-, õppe- ja teaduskorraldusest. Sarnast lähenemist julgustame rakendama ka teistes kõrgkoolides ning kaaluma selle formaadi süsteemsemat kasutamist ka HAKA poolt.

Kokkuvõttes liigub institutsionaalse akrediteerimise protsess selgelt terviklikuma ja süsteemsema lähenemise suunas, tuues paremini esile kõrgkooli toimimise seosed ning toetades sisulisemat eneseanalüüsi. Samal ajal seab see kõrgkoolidele kõrgemad ootused nii ettevalmistuse kui ka tõenduspõhisuse osas. Vaadates ettepoole, tekib küsimus, milline on selliste hindamisprotsesside roll tulevikus. Kui andmed ja tõendid on juba riigi üleselt struktureeritult kättesaadavad, on realistlik, et tehisaru suudab koostada eneseanalüüsi ning hinnata selle sisu.

Sellisel juhul nihkub kõrgkoolide roll sisulise arenduse ja tõlgenduse suunas ning hindamiskomisjonide roll kriitilise konteksti loomisele. Autori hinnangul ei kao hindamine, kuid selle vorm peab muutuma – rõhk peaks liikuma formaalselt aruandluselt sisulisele kvaliteedidialoogile.